Paradoks nr. 1
Miks on nii, et ekstraverdid sunnivad introverte mugavustsoonist välja tulema ja aktiivsemalt suhtlema aga ise ei taha mitte sugugi mugavustsoonist välja tulla ja vait jääda?
Miks on nii, et needsamad jutukad ekstraverdid arvavad, et ma tahan nende mõtteid ümber lükata, kui ma seisan innukalt vaiksema häälega vähemuse seisukohtade eest, keda on juba pikemat aega ignoreeritud?
Paradoks nr. 2
Miks luuakse järjest uusi keerukaid motivatsioonisüsteeme ja soodustuste pakette, kui inimesed ei saa kasutada oma tugevusi? Ma pole veel kuulnud, et keegi oleks meeskonnast lahkunud, sest motivatsioonipaketist puudus spordisaali toetus.
Paradoks nr. 3
Milleks kritiseerida inimese nõrkusi, kui on teada, et need niikuinii ei muutu? Milleks kritiseerida inimese tugevusi, kui tugevustest saab rääkida ilma kritiseerimata?
Miks on nii, et kõige tugevam kritiseerija ei kannata ise mitte mingisugust kriitikat?
Mis juhtuks, kui nõrkuste kritiseerimise asemel arutaks, inimeste tugevuste targemalt rakendamise teemal!
Millest sellised paradoksid?
Kuigi me tunneme oma kolleege üsna hästi, on kasulik vaadata inimestele otsa palju laiema pilguga. Meil pole kombeks endast väga põhjalikult rääkida ja nii mõnigi tugevus jääb kahjuks varjatuks ning lubatud nõrkust tõlgendatakse täiesti vääralt. Inimestes on peidus oluliselt rohkem meeldivat ja kasulikku, kui neid korralikult tundma õppida.
- Millised on inimese varjatud tugevused, mida ma igapäevaselt pole märganud?
- Kuidas teda meeskonnas kõige paremini rakendada?
- Milliste tööde ja tegevustega ta kõige paremini hakkama saab?
- Mis on see, mis teda päriselt motiveerib, mis talle päriselt meeldib?
- Millised on tema lubatud nõrkused, millest ma polnud teadlik?
- Millal ja miks muutuvad tema lubatud nõrkused keelatud nõrkusteks?
- Mis teda tegelikult ärritab ja motivatsiooni maha võtab?
Vaidlemine ja vaikimine on samasugused tegevused, kuigi täiesti erinevad! Targalt kasutatuna on mõlemad arusaamise, lahenduse ja tõe otsimise (väga erinevad) stiilid. Nii on ka perfektsionism ja otsekohesus targalt kasutatuna hädavajalikud. Perfektsionism tagab kõrge kvaliteedi ja otsekohesus paneb asjad liikuma!
Loe täpsemalt, miks skeptik on kõige parem otsustaja.
Kuid olge palun tähelepanelikud! Vaidlemine vaidlemise pärast on jonnimine nii nagu vaikimine vaikimise pärast on ignoreerimine! Perfektsionism vales kohas on tähenärimine ja otsekohesus valel ajal taktitundetus! Oluline on leida õige stiil õigel hetkel ja õiges kohas õigete inimestega!
Õpid oma tugevusi paremini tundma, oskad ka teiste tugevus paremini märgata.
Loe edasi
Viktoriiniküsimus: Mis on MÄLUTAASTUSPOSTIKE?
Meeskonnatöö ja reeglid. Kellele on reeglid vajalikud? Kas need on pealesurutud kohustus või vabatahtlik kokkulepe? Karistamise võimalus või viis koos paremini tegutseda? Kas meeskonnakaaslane, kes rikub liiklusreegleid, teeb ka oma tööd halvasti? Usun, et siin puudub vähemalt üks-ühene suhe. Aga siiski …
Meeskonnatöö restart Toiduakadeemias
Liitsime meeskonnatöö koolituse ja Belbini meeskonnarollid Toiduakadeemia ühiskokkamisega. Tulemuseks saime midagi erakordset – kõige skeptilisemadki inimesed ütlesid veenvalt: „Väga hea! Mõtlemapanev! Meeldiv ja kasulik!“
Kuidas hakkama saada jonnijate ja vaidlejatega?
Kas vaidlemine on vastutöötamine? Kas vaikimine on ignoreerimine? Pole olemas raskeid inimesi, kuid leidub palju inimesi, keda me ei mõista või ei tahagi mõista. Rasketel inimestel on meeskonnas kindel kasulik roll, kui nendega õigel moel käituda ja neilt mitte oodata seda, mida nad niikuinii ei tee.
