Jürgen Rooste “Ei ole rasket inimest”

ei ole rasket inimest
ei ole keerulist tüüpi
ei ole sellist mõrda või krõõpi

kellega ei saaks töötada-öötada-lõõpi

isegi psühhopaat isegi autist
võib õiges kohas olla
täpselt see mis vaja vist

kolgatal kõlkuv kasulik rist

ei-ei ma ei ole seda usku
et empaatiata egomaniakid
ongi uus evolutsiooniaste

uskuge mind olen noid lähedalt
näind ka tähevail öil kui
käuksuvad hakid – hommikuil

kui murul on jäine kaste

ei ole rasket inimest: on
ainult põrnikana kõva kest
mis peab kaitsma meie olemist

et näeme kuidas igaühest kerkib
kasu – tasu inimlik – mitte ainult
rahas (puudub hindki): kui teha targalt tööd

ei ole ametnikuhingki paha
ta nagu malemängus tuleb
sääda teise ametniku vastu

ja see kes veidralt käib
kes ratsusammu astub
(vahel ongi too maniakk:

just puurist välja lastud)

võib olla õige relv
et võita mäng sest muud meil
pole: on ainult mäng – see elu

või kui ei mängi – siis on äng
ja käng ja kõdu
ma muidugi ei tõrgu siin:

ka see võib olla õdus

ei ole rasket painavat või
inimest liig keerulist
on lihtsalt päev ja tehtud tööde

rõõmus või siis nukker list
see viimne riim on kist:
ei ole miskit liiga keerulist

Jürgen Rooste luuletus

“Ei ole rasket inimest”

Mats Soomrele

Loeb Joanna Joa