Mati Soomre looming ja tõlked.

Mati Soomre aka A. Itskok

Mati Soomre ei ole humorist A. Itskokki oma silmaga veel päriselt näinud. Eesnimi on tal A, kuid toimetajad on aastate jooksul sellele ikka ja jälle punkti järele pannud ja nüüd paneb ta juba ka ise. “Nii palju kui mina tean, elas ta kakskümmend viis aastat tagasi surnuaia serval. Küllap ongi oma mõju tema huumorimeelele avaldanudki kursisolek igavikuga.”

Mati oli kärmas. Mida aasta edasi, seda nooremaks ja reipamaks Mati samm läks.

Mati oli tarkpea. Aeg liikus selle mehe puhul otsekui vastuvoolu. Mati muutus aina targemaks ja terasemaks. Ta oli nagu ringikõndiv entsüklopeedia.

Mati oli täpsus ise. Kui Maalehe tegijad kahtlesid, kas see või teine väide võib ikka tõene olla, kas protsent tervikust on õigesti võetud, kas suhkur oli suhteliselt kallim Vene ajal või on praegu, mindi loomulikult Mati juurde.

Mati oli uudishimulik. Kui enamik inimesi rõõmustab selle üle, et nad midagi teavad, siis Mati nautis hetki, kui tuli ilmsiks miski, mida ta ei teadnud.

Mati oli sõnaseadja. Mati oli virtuoosne sõnaseadja, olgu jutt artiklist, tõlkeraamatust või A. Itskoki vemmalsalmidest. Piisab ka, kui heita pilk tema tõlgitud Lewis Carrolli „Snargijahile“, et aru saada, kui suur meister ta oli.

Mati oli huviline. Mati nautis kirjandust, kunsti, head muusikat – eriti just oma kaasa seltskonnas. Jah, just Metallicat, tema lemmiklugu sellelt pundilt oli “Nothing Else Matters”.

Mati oli lemmik. Mati tõmbas noori nagu magnetiga ligi. Kui 70aastast meest olime harjunud nägema sellena, kes ahju taha sooja poeb ja vahelduseks köhida käristab, siis Mati pidas noorte teadmishimuliste meestega mõtteduelli.

Mati oli maias. Kui üks keskmine eesti mees ülemäära armastab kibedat, siis Mati nõrkus oli magus.

Mati oli hea käega. Jäägu kõik muud, kus Mati oma head kätt või teravat silma näitas (tõsi, pikki aastaid kandis ta tugevaid prille), aga üks omapärasemaid harrastusi oli lendava taldriku loopimine.

Klassikaline juhtum suvises mererannas oli selline. Tuleb noorem tugevam mees kaema, mida see kergelt habetunud kõhn prillipapa selle plasttaldrikuga askeldab. „Kas viskame?“ küsis Mati. Loomulikult oli noor ja tugev mees nõus. Taldrik lendas, aga hakkas peagi laperdama ja potsatas liivale.

Siis võttis Mati taldriku ja heitis. Taldrik lendas, lendas, lendas veel kaugemale, kui keegi arvanuks.

Niisugune mees oli Mati.

Elust ja elamisest, isaks ja vanaisaks olemisest

Aeg jookseb omaette ja saatuse käigud on ettearvamatud
Täpselt ei tea me kunagi, mis meid järgmisena ees ootab
Ega tea ka seda, miks või millal see juhtub
Aga see juhtub varem või hiljem
Siis peatub aeg ja alles jääb kõik hea, mis on olnud
Ja seda on palju, väga palju!
Nii ongi …

Mälestavad head sõbrad Neti Rent, Villem Sakspere, Kreeta Karbu Kitsekülast ja Mats Raadik.
Aasta oli siis 2015