Üks golfar kord kelkis:“Hole in one!“
ei tea, kus – St. Andrews või Cannes?
just nõnda kõik sujus:
pall baaris seal ujus
kesk letti, kus suur õllekann.
Kui kuulda sai ärigigant,
et tööpäeva palk on mul sant,
ta soovitas kohe:
“Kuu peale, va lohe!”
Kuupalk ongi parem variant.
Ürgmetsas kord kohati siili,
põikpealist Euroopa fossiili,
kes endale pähe
on võtnud: “Ei lähe
ma linna, parteisse, eksiili!”
Kord Tallinna Zoos nägin kotikuid,
kes kandsid kõik voodriga botikuid.
Kaks emased said,
üks isasel vaid,
et öökülm ei näpistaks kotikuid.
Kuis Eestit ma eristaks Lätist?
Eks nii kui mansetti ja kätist
või ämbrit ja pange
või kruupe ja tange,
just nii nagu vanameest ätist.
Üks eestlane kolis kord Iiri
ja kujutab endast pankiiri,
kui kirjutab koju,
ent ise, va roju,
suurmarketis pakib kefiiri.
Kord rahva ees teatas poliitik:
“Sümpaatne on ikkagi kriitik,
kes maha mind teeb!”
Ja lisas, kus veeb:
“Raisk, loll nagu ajurahhiitik!”
Kes sotsile nimetab: “Roosa!”
(kas olgu see luule või proosa,
kas hõige või ohe),
see kohapeal kohe
saab vastastelt vägeva koosa.
Kord teada sai prokuratuur,
kus varjab end kurjade juur.
Ei kartulivagu,
ei põrandapragu.
See paik on parteidiktatuur.
Kord augustis kurtis Russalka:
“Särk seljas mul märg kui matsalka!
Kas Kallis teeb ilma?
Peaks sattuma silma,
mu käest saab ta kõvasti malka!”
Meelt õllega meessugu lahutas,
ent hoopiski naistesuu vahutas,
ning Loojale näis,
et kõik nad on täis,
ja sikud ta lammastest lahutas.
Pohmelli käes piinles üks kaan:
“Oh tuleks kord ometi jaan
ja langeks mu ette
paar joodikut vette!
Peaparandust viimaks siis saan.”
Suurstaadionil Rios (Brasiilia)
kõik sportlased jooksid kord kiili ja
vaid üks lesis murul
kui kukeseen turul.
Kes võitis? Eks ikka too viilija!