Viktoriiniküsimus
Pakkuge, mis on “MÄLUTAASTUSPOSTIKE”
Õige vastuse leiate postituse lõpus!
Kellele on reeglid vajalikud? On see pealesunnitud kohustus või vabatahtlik kokkulepe? On see karistamise võimaldamine või aitab tulemuslikumalt koos tegutseda?
Võrdluseks. Kui ma saadan oma lapse liiklusesse, on mul õigus eeldada, et kõik liiklejad järgivad liikluseeskirju (reegleid!). Aga kui paljud meist sõidavad linnas 50 – 55 km tunnis? Pigem ikka 60, kui mitte 65. „Kõik sõidavad ju nii,“ kõlab tüüpvastus. See olevat üldine taust või norm. Kas ikka on? Ja mis toimub valgusfoori punase tule saabudes? Kuuel-seitsmel korral kümnest sõidetakse punasega üle ristmiku ilma silmigi pilgutamata. Kuidas me ühiskonnana nii kaugeke oleme jõudnud? Tahaks väga öelda, et nõukogude liit on pähe löönud … Mobiiltelefoni näppimine roolis olles. Purjus peaga auto juhtimine jne. jne.
Miks on nii, et liikluseeskirjade (reeglite!) vastu eksimine on justkui normaalne, aga näiteks raamatupidajalt eeldame, et tema peab raamatupidamise reegleid karvapealt täitma? Ja kas võib otsida seost, et raamatupidaja, kes rikub liikluseeskirju, kannab ka palkasid üle nii umbes pluss-miinus 10%? Tootmisjuht, kes suhtub liikluseeskirjadesse vägagi üleolevalt, läheb tootmisse ja hakkab töötajatelt nõudma reeglite järgmist …
Usun, et siin puudub üks-ühene suhe. Aga tõsi on see, et ühe või teise riigi liikluskultuur näitab vägagi täpselt, kuidas selles riigis asju aetakse.
Kasutan oma koolitustel tihti näiteid just liiklusest – see on nagu lakmuspaber, mis näitab, kuidas inimesed terviklikult käituvad. Kas nad on pigem viisakad või suruvad end iga hinna eest jõuga läbi? Kas pigem hoiavad reeglitest kinni või igal võimalusel rikuvad neid? Kas nad püüavad olukorda pigem rahulikult analüüsida või oma õigust jõuga maksma panna? Kas nad pigem arvestavad ka teiste huvidega või ajavad ainult oma huvi taga? Neid küsimusi on veel palju.
Nii liikluses, kui mujal on probleem järgmine:
- Me teame päris hästi, mis on õige ja millised kokkulepped on olulised
- Me teame ka seda, kuidas antud hetkel tegutseda või käituda
- Meil on ka piisavalt oskuseid selle kõige jaoks
- Kuid kahjuks me ei tee seda … sest “unustasime” selle kõik hetkega ära
- Aga mälu tuleb imekombel kohe tagasi, kui me märkame politseid või bossi …
Tahan öelda, et Eestis on paljud juhid päris hästi koolitatud ja teavad, kuidas peaks asju tegema, kuid isegi nemad teevad liiga palju vigu. Palju on inimlikku eksimist, kuid palju hullem on liigne jonnimine ja oma vigade mittetunnistamine. Aga mida peavad siis tegema need, kes pole nii hästi koolitatud?
Ega enamasti ei juhtugi sellest midagi hullu, kui reeglid ununevad või neid ignoreeritakse. Enamasti mitte …. Aga nagu ütleb klassikaline süsteemiteooria: kui negatiivsed ja positiivsed mõjutajad on tasakaalust väljas, siis ükskord juhtub midagi väga ebameeldivat. Siis juba ühe väikse tegemata asja pärast. Või seetõttu, et ununesid olulised reeglid …
Vigade parandamisvõimest
Kui me oleme kolmekesi ja keegi pole pahatahtlik, siis on igal juhul võimalik ühisele kokkuleppele jõuda. Ja oma vigu üpris kiiresti korrigeerida. Aga kuidas jõuda kokkuleppeni, kui ettevõttes on 100, 200 või 300 inimest?
Sama on vigadega nii liikluses kui meeskonnas. Tallinnas oli paarkümmend aastat tagasi nii vähe autosid, et kui tegidki ühe vea või isegi kaks-kolm viga, siis enamasti ei juhtunud midagi. Nüüd ei klaari aga süsteem vigu enam ära. Ühe eksimuse saate ehk veel andeks, aga mitte rohkem – siis on avarii.
Organisatsiooni kasvades tekib seal summaarselt nii palju vigu, et süsteem tervikuna ei suuda enam nii palju vigu taluda. See on nagu merre voolava reoveega: kui selle hulk ületab kriitilise piiri, siis mere isepuhastusvõime ei tule ühel hetkel sellega enam toime.
Mida siis sellises olukorras teha?
Alustuseks tuleb mõnedes tähtsamates käitumisreeglites kokku leppida.
Sellest ei piisa, et juht midagi tahab, öeldes, et nüüdsest on nii. Sellises olukorras tuleb oma inimestele öelda, millega on tegemist, kust see mõte on tulnud, kuhu sellega välja jõuame. Muidugi ei ole see lihtne, sest inimesed on ju lõpmata erinevad. Mõnele inimesele peadki ütlema, et mine sinna ja too seda. Teise jaoks on selline käsutamine agressioon. Ühe jaoks on see täpsus, teise jaoks mõttetu norimine. Parafraseerides lauset „Alati on mõistlikum minna ebatäpselt õiges sunnas, kui minna täpselt vales suunas”, võib öelda, et ühel on suunda vaja ja teisel jälle täpsust.
Teate, kus on juhil kõige parem suhtlemiskogemusi omandada? Mõistagi kodus! Kui oled suutnud kodus oma (teismelisi) lapsi motiveerida, siis saad iga meeskonnaga hakkama!
Autosõit, kaardilugemine ja reeglid
Ja lõpuks üks näide, kui palju loeb kokkuleppimine reeglites.
Ilmselt teab igaüks olukorda, kus võõras linnas on mees autoroolis ja naine loeb kaarti. Vahel sõidetakse valesti ja siis juhtub … igasugu asju.
Kord sattusid kaks abielupaari pärast pikema sõidu ajal tehtud kohvipausi autosse nõnda, et mehed istusid ette ning naised tagaistmele. Tuli aeg pöörata – ristmik lähenes! – aga kaardilugeja oli kõrval vakka. „Kuhu, ma kurat nüüd …”, käratas mees, siis aga märkas, et kõrval polegi tema abikaasa. „Oops! Ole hea, ütle, kuhu ma pöörama pean,” küsis ta koheselt viisakalt! Ja tagaistmelt kostsid lustakalt iroonilised kommentaarid …
Meil on sellises olukorras kasutusel järgmised reeglid
- Alustuseks lepitakse kokku, kuhu tahetakse välja jõuda
- Sõitmisel peab kaardilugeja ütlema selgelt ja kindlas kõneviisis, millises suunas tuleb sõita või kuhu pöörata
- Keelatud on väljendid ”Varsti võiks ära pöörata” ja „Ära sinna mine!”
- Juht ei kobise ega õienda vaid teeb seda, mida kaardilugeja ütles.
- Juht võib anda sõbralikult informatsiooni, kui ta midagi uut avastas.
- Kui ollakse eksinud, siis pole miskit hullu ja hakatakse otsast peale kas siis tagasipöördega või uue tee leidmisega. Rahulikult!!!
Me jõuame kohale niikuinii – teeme siis kohalejõudmise mõnusaks mõlemale osapoolele!
Vaat sellepärast tulebki asjades kokku leppida. Aga kõigepealt lepime kokku, et panete autos alati turvavöö kinni. Ka taksos. Ja takso tagaistmel!
Siis saame juba kokku leppida ka järgmistest asjades.
Õige vastus esitatud küsimusele
Mälutaastuspostike on kiiruskaamera.
Märgates kiiruskaamerat, taastub mälu imekombel hetkega ja meenub, kuidas viisakalt ja ohutult liigelda.
Loe edasi
Kuidas meeskond muutuste ajal käitub?
Kriisi haripunkt möödub, muutused jätkuvad. Meeskonnatöö, koos pingutamine, usalduslikud suhted ja üksteise toetamine on olulisemad kui kunagi varem. Sellises olukorras on kasulik omada ühist keelt, mille abil kirjeldada, kuidas inimesed saaksid maksimaalselt panustada ja hoida motivatsiooni kõrgel.
Ojakol saavad juhtimine ja meeskond uue hingamise
Meeskonnad tulevad taas kokku. Enesekindlus ja inimliku kontakti väärtus on täna olulisem kui kunagi varem. Üksteise parem mõistmine ja meie kiiksudega arvestamine annab juhtimisele ja meeskonnatööle uue hingamise. Parimad ideed sünnivad tänu keskkonnavahetusele! Tule avasta enda ja oma meeskonna tegelik potentsiaal hinge ja vaimu kosutaval Ojakol.
Kuidas hakkama saada jonnijate ja vaidlejatega?
Kas vaidlemine on vastutöötamine? Kas vaikimine on ignoreerimine? Pole olemas raskeid inimesi, kuid leidub palju inimesi, keda me ei mõista või ei tahagi mõista. Rasketel inimestel on meeskonnas kindel kasulik roll, kui nendega õigel moel käituda ja neilt mitte oodata seda, mida nad niikuinii ei tee.
