Naljakad jõulusalmid ja luuletused, mis väikese kiiksuga (UUENDATUD)

Ära sakuta mind tukast –
niigi hõre lokk.
Parem võta kotinukast
mõni terve sokk.

Kuule, kuule, jõuluvana,
ära ilmaaegu mana,
et mul pole mingit salmi,
epigrammi ega valmi –
taibu olen saanud kitsa.
Palun ära anna vitsa!

Salmilugemine raskust
mulle küll ei tee,
kui sa oma põuetaskust
võtad tulivee.

Jõulutaat ja päkapikk –
mõlemal on habe pikk.
Ühel peas on kaabulott,
teisel seljas kingikott.

Tere, tere, jõuluvana!
Ära riidle, ära mana,
ära mind sa tukast saki.
Selle salmi eest saan paki.

Olen väike rahvasaadik
harva teen ma Toompeal häält
Toompea tööst mul kõrist saadik
istumisest
seadustest mul kõrist saadik
kingi siiski tuhat häält!

Osta ära minu tere!
Kui ei kõlba lullata,
palkan Kööte, Sakespere,
lasen nendel hullata.

Tere, taat, kes tulid põhjast
silitama tarku päid.
Minu pea on sõelapõhjast,
sõnad kurku kinni jäid.

Mis saab sihukesest äpust,
nagu olen mina?

Salmi pole, võta näpust!
Kas saan pika nina?

Kui pangakonto mul on plank,
kuis pääsen üle plangu?

Kui maja ukse ees on hang,
kust võtan lumehangu?

Kui piiri taga turtsub tank,
kas varun vee ja tangu?

Kui jalas koliseb mul pang,
mis vana kotti pangu?

Head toogu tinaõnn ja Mang,
muud kinki ma ei mangu!

Jõuluvana, kurk sul kähe.
Pakun sulle limpsi vähe
või ehk soovid tassi kalja?
Kuule, teeme karmi nalja!

Meil siin uhke kõrvalkorter,
lemmikjoogiks neil on porter.
Lõgistaksid ukselinki,
viiksid neile vimkakinki.

Võtan A. Le Coqi Bocki,
segan juurde Saku Rocki,
panen sekka õunamorssi.
Näis, kas jäävad näost nad torssi.

Õppimine läks mul pange,
salmi pähe kostab kääks,
suu on kõvast külmast kange,
sõnad hangunud on jääks.
Kui sa pruugiks hambatange,
alles siis ma vait ei jääks.

Jõuluvana, vaene mees,
kus on sinu kingipood?
Miks sa oma koti sees
mulle ainult komme tood?

Kuule, sina, rikas laps,
mänguasju sul on sadu.
Kui on vägev sinu paps,
las ta teeb siis lumesadu!

Veereb aeg kui hernes kaunast,
ei ma kõike jõua.
Alles tulin töölt ja saunast,
ära salmi nõua.

Las ma sinu kingipaunast
ise tõmban miskit.
Et ma pääseks seljasaunast,
pakun klaasi viskit.

Ehkki möödas jõululaupa,
täis sul juba kõht ja pea,
ära kisu krimpsu laupa
ega nina viltu vea.

Ära istu mööda pingist,
perse ikka puusse sea,
ära jäta ilma kingist,
mul on kõva salmipea.

Kott ja kõht sul juba tühjavõitu,
lükkad edasi ehk kojusõitu?
Et ei läheks õnnetina tuhka,
meil nüüd nädal otsa jalgu puhka!

Taevataadil tume ladu,
seal ta pistab luku taha
lobjaka ja lörtsi.

Varsti tuleb lumesadu,
valge vaiba paneb maha,
jõulu ta ei lörtsi.

Ilmas kõik käib paariviis:
mees teeb sõnu, naine viisi,
üks sööb kama, teine riisi,
sai on nisu-, leib on rukki-,
tunned vingu – otsi tukki,
kus on kanu, seal on kukki,
jõululaul ja jõulukoor,
jõuluvana, jõulumoor,
jõulutaat ja jõulumoor?

Kellega käib joulupukki?

Kui seina äärest läinud pink,
on kambris ilmselt pingitus.

Kui vaagnalt nahka pandud sink,
jääb laua peale singitus.

Kui jõuluvanalt käes mul kink,
siis kummal meist on kingitus?

Jõulutaadil kavalpeal
salmid kõik on meeles
sõnad täitsa keele peal
igas ilma keeles.

Miks siis mina, vaene mees,
juhm ja kidakeelne,
higistama pean su ees,
justkui poolemeelne?

Jõulutaadil kavalpeal
salmid kõik on meeles,
sõnad täitsa keele peal
igas ilma keeles.

Miks siis mina, vaene pliks,
rumal, kidakeelne,
seisan siin, ei aita kniks,
justkui poolemeelne?

Olen väike Nõia-Ella,
Pikka juttu ma ei tee.
Ütlen sulle salmi hella:
Kingi mulle pärlikee.

Veel võiks saada kullast keti,
ilurõnga ninasse,
megakiire interneti,
sügavama dekoltee.

Kui kätte jõuab jõulukuu,
on kooliuksed kinni.
Kuid ära looda, lapsesuu,
et keegi sind ei pinni!

Siin seisan nagu tainapea,
üks taat mult nõuab salmi.
Kuid luuletusi ma ei tea –
ei oodi ega valmi.

Mida kiiremalt teen kraapsu,
mida vähem sõnu salmis,
seda rutem tühjaks saab su
kingikott, ja ongi valmis.

Olen singer of a band,
oskan võõraid tongue’e.
Don’t you tell me, vana känd,
et mu keel on kange.

Eks me pööripäeval raba
paigast kangutada naba.
Kui sa paned kapsa patta,
käima lükkad aastaratta,
teise külje keerab kera,
unine veel silmatera.

Kui siis võtad jõululõnksu,
ilmatelg teeb järsu jõnksu,
tõmbad kodaratest kaika,
paned päevakäänu paika.
Kui see salmid peast sul viiks,
hädast välja aitab kiiks.

Pea sul hall ja habe sassis,
keegi neid ei kammi.
Pole sul vist templit passis,
küllap puudub mammi.

Pole sul, kes habet siluks,
kartuleid kes kooriks.
Tulen sulle silmailuks,
kui mind võtad mooriks.

Tuppa astus jõuluonu,
viltu nosu otsas tilk,
ukse taga vana kronu,
kõõrdi vahtis mehe pilk.

Jänes puges mulle püksi,
tunnistusest andsin aru:
sain vaid kahtesid ja üksi.
Vöölt ta tõmbas oksaharu.

Olen ikka jõuluvana,
kuigi mul on papsi käed.
Kellel veel sa lehvivana
nõnda pikka habet näed?

Olen täitsa jõuluvana,
kuigi häält teen nagu paps.
Kellel veel nii suur ja vana
kingi kott on, kulla laps?

Olen kaupmees. Ära päri,
miks mul kehvake on äri.
Nüüd käib rahvas muudkui pinda:
mis sa krutid suhkruhinda?
Seni vahe kinni tagus!
Tean, kui kahjulik on magus –
murest murtud olen juba.
Kingi hinnatõstuluba.

Jõulutaat kord kutsus eite,
peegli ees too proovis kleite.
Taadil sõrm läks lausa konksu,
tahaks tonksu? Pronksu? Lonksu?

„Kuule eit, sa vana idu,
sõrmevalu rikub pidu,
kus on minu salapoolik?
Muidu välgub kummivoolik!“
Eit siis võttis tulehargi,
„Eks ma sellega sind pargi,
eks ma karsklaseks sind sunni,
ära parem vastu punni!

Olen veebikommentaator veebis,
kõik on halb ja ilma heata.
Käin kapuutsiga ja keebis,
nime sullegi ei teata.
Kingi mulle passikleebis
„Mees on koodi, näo ja peata“.

Olen kraanajuht Ivan,
kraan mul tööl ja kraan i doma.
Ühe otsas asju tooma,
teise otsas janu jooma.
Autokraana vana pann,
aga doma mul i vann.

Kui sa oled Santa Claus,
siis toon sulle suure viski.
Kui sa oled Ded Moroz,
viina tinutada riski.
Kui sa oled jõulutaat,
ootab toas sind õllevaat.

Olen vinge kokk, kes kokku
keedab suppi, keerab käkki.
Jõulukingi pähe äkki
sokutad mind Riigikokku?

Mis maksab savipäts?
Mis maksab väike savipäts?
Mis maksab savipäts?

Viis pikka raha vaid.
Viis hästi pikka raha vaid.
Viis pikka raha vaid.

Suvel paistab vikerkaar,
sügisel saab marju.
Talvel tuleb jõuluvaar,
Virru, Võrru, Harju.
Sul on vägev kingilaar –
jätab kaupsi varju.
Palun anna pakk või paar,
rohkem ma ei karju.

Üks koll meil seisis õues,
just Toompea nõlva ees,
ta oli nõukapõlves
mu armas seltsimees.

Ai sa koll, ai sa koll!
Kolli kauge hüüd.
Hirmust valge jõulusaan
tuhatnelja tormab nüüd.

Meil metsas sirgus kuuseke,
on metsas kodu tal.
Ta varsti paljas rootsuke
ja praksub ahju all.

Jaanist saadik jõul meil jõlkus,
supermarketites kõlkus.
Jaan on vaene siiamaani,
ei saa temast rahakaani.

Küll on kena kelguga
trepist alla lasta!
Põnts-põnts kajavad
küünarnukid vasta!

Tiriseb, tiriseb laisakell,
uni hell, uni hell.
Tiriseb, tiriseb laisakell,
põõnab issi emmega.