Mati Soomre aka A. Itskok
Mati Soomre ei ole humorist A. Itskokki oma silmaga veel päriselt näinud. Eesnimi on tal A, kuid toimetajad on aastate jooksul sellele ikka ja jälle punkti järele pannud ja nüüd paneb ta juba ka ise. “Nii palju kui mina tean, elas ta kakskümmend viis aastat tagasi surnuaia serval. Küllap ongi oma mõju tema huumorimeelele avaldanudki kursisolek igavikuga.”
Mati oli kärmas
Mida aasta edasi, seda nooremaks ja reipamaks Mati samm läks. Jah, ta muutus aja jooksul küll kaalukamaks, aga mitte kehakaalult. Tema kilosid ei kogunud, ta käis nagu noor mees sirge rühi ja kiire sammuga.
Keegi ei söandanud Matile tema aastaid meelde tuletada. Kui proovitigi midagi öelda teemal, et pensionärid nii ja naa, et ega nad kaasaja maailmast suurt ei tea, arvuti võimalusi ei valda, tõstis Mati pead ja küsis „Kuidas, palun?“.
Ning kõik said aru, et nad olid Matile liiga teinud. Sest tema käis ajaga kaasas. Astus pool sammu, mõnikord isegi sammu noorematest ees. Ta valdas arvuti ja nutitelefoni peenemaidki nippe ning jagas meelsasti oma uusimaid avastusi. Selles maailmas toime tulek oli talle hobi ja ühtlasi ka auküsimus.
Mati oli tarkpea
Aeg liikus selle mehe puhul otsekui vastuvoolu. Mati muutus aina targemaks ja terasemaks. Ta oli nagu ringikõndiv entsüklopeedia.
Kui Mati peast ei teadnud ja ka netist abi ei leidnud – internet oli tema üks suurimaid sõpru, õnneks oli ta ka Tartu Ülikooli cum laude lõpetanud inglise filoloog –, võis kihla vedada, et küsimus on kas valesti esitatud või pole lähteandmed tõesed.
Ta nautis, et teadis palju, aga polnud sugugi edev. Me kõik tundusime tänu Matile pärinevat tarkade soost.
Muidugi armastas Mati ka mälumängu. Ning iseloomulik oli see, et oma sünnipäevadelgi korraldas ta Maalehe töötajatele „Märtsimäluka“ nime kandva tarkuse- ja nutikuseproovi.
Mati oli täpsus ise
Kui Maalehe tegijad kahtlesid, kas see või teine väide võib ikka tõene olla, kas protsent tervikust on õigesti võetud, kas suhkur oli suhteliselt kallim Vene ajal või on praegu, mindi loomulikult Mati juurde.
Ta arvutas kirglikult, aga tulemusse suhtus kiretult. Kui arvutus näitab nii, pole emotsioonidel kohta. Üks oli kindel: viimane tõde faktide vallas kuulus Maalehes just Matile.
„Mati ütles, et…“ oli argument, mis lõpetas vaidluse. Oli teada, et Mati ei otsusta ilma kaalumata ning tema põhjendused peavad vastu veele, tulele ja vasktorudele.
Mati oli uudishimulik
Kui enamik inimesi rõõmustab selle üle, et nad midagi teavad, siis Mati nautis hetki, kui tuli ilmsiks miski, mida ta ei teadnud. See oli ju võimalus välja uurida!
Ning ta nautis mõõdukalt ka hetki, kui sai linnalegendidest õhku välja lasta. Jah, kuulujutt räägib küll nii, aga tõde on paraku proosalisem…
Üks tema suur armastus oli taevalaotus ning NASA lehekülg arvutis üks esimesi otseteid. „Olge valmis, tuleb tähesadu,“ soovitas ta augustikuu kindlatel päevadel. Tänu Matile olid ka Maalehe lugejad kursis öödega, mil särab Veenus või on oodata mõnd erilist nähtust.
Mati oli sõnaseadja
Mati oli virtuoosne sõnaseadja, olgu jutt artiklist, tõlkeraamatust või A. Itskoki vemmalsalmidest. Kui nimetada üksikuid Mati tõlgitud teoseid, siis küllap on paljudele tuttavad raamatud „Leedi Chatterley armuke“, “Lendas üle käopesa”, “Neitsi ja mustlane”, aga ka näidendid “Džinnimäng” ja „Pikk päevatee kaob öösse”.
Piisab ka, kui heita pilk tema tõlgitud Lewis Carrolli „Snargijahile“, et aru saada, kui suur meister ta oli.
Mati oli huviline
Mati nautis kirjandust, kunsti, head muusikat – eriti just oma kaasa seltskonnas. Neid nähti teatrietendustel, kunstinäitustel, klassikalise muusika kontsertidel, Viljandi folgil ning ka Metallicat kuulamas. Jah, just Metallicat, tema lemmiklugu sellelt pundilt oli “Nothing Else Matters”.
Kui toimetusse tuli uus töötaja, oli Mati alati esimeste hulgas, kes läks tutvust sobitama ja uurima, mis huvid uustulnukal on. Matil polnud eelarvamusi, ja nii said alguse paljud sõprused tööpostil.
Mati oli lemmik
Mati tõmbas noori nagu magnetiga ligi. Kui 70aastast meest olime harjunud nägema sellena, kes ahju taha sooja poeb ja vahelduseks köhida käristab, siis Mati pidas noorte teadmishimuliste meestega mõtteduelli ning pani oma sõnaväledustega noorte naiskolleegide silmad sädelema.
Matit võeti omasugusena, noorena. Ning Mati ka lahkus siitilmast noorena, kulumise mõttes kindlasti mitte veel keskealiseks saanuna.
Mati oli maias
Kui üks keskmine eesti mees ülemäära armastab kibedat, siis Mati nõrkus oli magus. Kui sa soovisid teene eest vastuteenet pakkuda, polnud vaja kaua aru pidada: lihtsaim oli lipata poodi jäätise järele.
Ka Mati sünnipäevad toimetuses möödusid jäätist või meetripikkust kangi rullibiskviiti süües.
Mati oli hea käega
Jäägu kõik muud, kus Mati oma head kätt või teravat silma näitas (tõsi, pikki aastaid kandis ta tugevaid prille), aga üks omapärasemaid harrastusi oli lendava taldriku loopimine.
Klassikaline juhtum suvises mererannas oli selline. Tuleb noorem tugevam mees kaema, mida see kergelt habetunud kõhn prillipapa selle plasttaldrikuga askeldab. „Kas viskame?“ küsis Mati. Loomulikult oli noor ja tugev mees nõus. Taldrik lendas, aga hakkas peagi laperdama ja potsatas liivale.
Siis võttis Mati taldriku ja heitis. Taldrik lendas, lendas, lendas veel kaugemale, kui keegi arvanuks.
Niisugune mees oli Mati.
Nii kirjutas Maaleht Mati Soomre mälestuseks.
Elust ja elamisest, isaks ja vanaisaks olemisest
Aeg jookseb omaette ja saatuse käigud on ettearvamatud
Täpselt ei tea me kunagi, mis meid järgmisena ees ootab
Ega tea ka seda, miks või millal see juhtub
Aga see juhtub varem või hiljem
Siis peatub aeg ja alles jääb kõik hea, mis on olnud
Ja seda on palju, väga palju!
Nii ongi …
Mälestavad head sõbrad Neti Rent, Villem Sakspere, Kreeta Karbu Kitsekülast ja Mats Raadik.
Aasta oli siis 2015
Mati Soomre aka A. Itskok loomingut
Jõulusalmid, mis väikese kiiksuga
A. Itskok tuli hädasolijatele appi ja kirjutas mõned kiiksuga jõulusalmid. Kõik kiiksud on jõuluvanade peal järele proovitud. Annavad kinki küll.
Kiiksuga teadmised A. Itskok raamatu käsikirjast
Kiiksuga teadmised haridusreformist, majandusmatemaatikast, konkurentsist, käsumajandusest, koalitsioonist ja paljust muust. A. Itskok raamatu käsikirjast. Loe ja muiga.
A. Itskok Limerikud
Limerik on viievärsiline naljaka või absurdse sisuga inglise päritolu luulevorm, kus 3. ja 4. värss on teistest lühemad ning mille riimiskeem on aabba, kusjuures riimitakse mõnd koha- või isikunime.
A. Itskok Hõikud ja haikud
Elektriautol
on motoorne rahutus,
kui korgid läbi.
Jalgrattavända
manuaal peaks õieti
olema pedaal.
Veateate haikud
Veebiajakirja Salon haikuvõistluselt (Tõlkinud Mati Soomre)
Kolm kindlat asja:
surm, maksud, kadunud fail.
Arva, mis juhtus.
Ogden Nash “Mida peaaegu iga naine varem või hiljem teada saab”
Tõlkinud Mati Soomre
Mees on asi, millega naisel tuleb harjuda hiljem või varem, kuid varem on parem.
Ta kodukorrast midagi ei tea ja aastapäevi meeles ka ei pea ning kui on teinud suuri pahandusi, siis arvab, et kõik korda teeb üks magus musi …
Ogden Nash “Tulge kampa, äge on olla vasa”
Hirmkaua elab see, kel lemmikmuusika on süva, ent raugaks Mozart sind ei tee, – no hüva, ei ole vana sa ja igavesti elama ei pea, et sinust saaks kord vasa elik vanaisa. Tõlkinud Mati Soomre
Ogden Nash “Elust ja elamisest”
Read neljakümnega tõtt vaatamisest (Tõlkinud Mati Soomre)
Ma saatusega ajaks kurja juttu
ja küsiks otse sellelt plikalt,
et kas mul mõistus küpseb liiga pikalt,
või üles ütleb liiga ruttu
Ogden Nash “Loomadest ja lindudest”
Jaanalind (Tõlkinud Mati Soomre)
Lind hirmus suur – ei pilguga saa haarata,
kus minna oleks tal Saharata.
Peaasi et pikemaist säärtest ei unele,
kui kavatseb hakata munele.
Toonela viktoriin /// Toonela mälukas
Sünnipäevadel ja vahel muulgi peol kulutavad Soomred oma tutvuskonna ajurakke pigem mälumängu kui märjukesega.