Kümme meest kohtuvad traditsiooniliselt igal õhtul oma lemmikrestoranis õhtusöögile. Õhtusöögi lõppedes saabuval arvel on traditsiooniliselt summaks 100 eurot.
Igal õhtul rivistuvad mehed traditsiooniliselt samas järjekorras kassa ette. Vaikival kokkuleppel ei maksa esimesed neli meest mitte midagi. Viies mees, kes tunnetab olukorra ebaõiglust, maksab alati 1 euro. Kuues mees, kes on väga lahke, maksab 3 eurot. Järgmised kolm maksavad vastavalt 7, 12 ja 18 eurot.
Viimasel, kümnendal mehel jääb maksata ülejäänud 59 eurot. Ta saab väga hästi aru, et on sunnitud maksma nii enda kui ka esimese viie mehe maksmata osa, kuid teeb seda hea meelega.
Kõik kümme meest on oma igaõhtuse rutiiniga harjunud, kui ühel õhtul otsustab restorani omanik headele püsiklientidele teha soodushinna!
Nüüd maksab õhtusöök ainult 80 eurot. Maksmine muutub hetkega huvitavaks. Ilmselgelt ei mõjuta soodushind esimest nelja meest mitte kuidagi – nemad söövad ikka tasuta. Viies ja kuues mees tahavad oma osa soodustusest kohe ära kasutada ja viies mees otsustab oma 1 eurot enam mitte maksta ning kuues maksab 3 euro asemel 2 eurot. Seitsmes mees vähendab oma tavalist makset 2 euro võrra ja maksab 5 eurot. Kaheksas mees maksab 9 eurot ja üheksas 12 eurot, mis jätab kümnendale mehele 52 euro suuruse arve.
Restoranist lahkudes hakkavad mehed oma sääste võrdlema ja muutuvad pahaseks.
Kuues mees tõstab häält: “Ma sain ainult 1 euro kahekümnest aga tema sai tervelt 7 eurot!” näidates näpuga kümnenda mehe peale.
Viies mees nõustub kõvahäälselt: “Just! Mina sain ka ainult 1 euro. See pole aus, et tema sai seitse korda rohkem kui mina!”
Seitsmes mees karjudes: “Miks peaks tema saama 7 eurot tagasi, kui mina sain ainult 2 eurot?”
Kõik üheksa meest muutuvad järjest tigedamaks.
Esimesed neli meest võtavad teistest eeskuju: “Meie ei saanud sellest 20 eurost sentigi! Kus on meie osa?”
Lõpuks elavad üheksa meest oma viha välja ja annavad kümnendale korraliku keretäie!
Kogunedes järgmisel õhtul traditsioonilisele õhtusöögile imestavad kõik üheksa meest, miks küll kümnes kohale ei ilmu. Pärast mõningat ootamist otsustatakse õhtusöögiga alustada.
Alles siis, kui saabub arve, taibatakse, et pole kedagi, kes maksaks … soodushinnaga arve!
Originaal: Chicago Tribune, 4. märts 2001
(saadetud ajalehele Don Dodsoni pool, kes ei pruugi olla algne autor)
