Sõber Raul Vibo kirjutab oma blogis Rail Balticu teemal ja viitab aastaid tagasi toimunud koolitusele, mida ma tol korral läbi viisin. Päris hea meel, et näited siiani meeles püsivad ja neist abi on.
Lugu ise on järgmine:
“Aastaid tagasi Maanteeameti suvepäevadel esines juhtimiskonsultant Mats Soomre ja rääkis vististi midagi visioonist, eesmärkidest ja strateegiast. Mats palus rahval püsti tõusta, silmad kinni panna ja osutada sirge käega kõige lühemat teed Tallinna suunas. Kui siis silmad lahti tegime, osutas enamus rahvas arvatavat Tallinna suunda, vaid Mats osutas saali nurgas oleva ukse suunas. See harjutus oli vägagi valgustav ja jäi hästi meelde. Läbi seinte ja akende võib ju olla otsem, aga kas ka mõistlikum?”
Kui see lugu panna juhtimise ja meeskonna keelde, siis on üpris tihti juhtunud, et suured visioonid ja perspektiiviga suunad jäävad saavutamata, sest unustati kõige praktilisemad nüansid arvesse võtmata. Kes oleks pidanud seda tegema? Ikka ja jälle jõuame sama teema juurde tagasi, et meil on vaja kokku panna suured ideed (Innovaator) ja praktiline meel (Teostaja), suur pilt (Koordineerija) ja spetsiifilised detailid (Asjatundja), haarata kinni uutest võimalustest (Võimaluste otsija) ja viimistleda plaanitud tegevused viimse detailini (Viimistleja), hoida piisavat survet edasiliikumiseks (Kujundaja) ja sõbralikku õhkkonda inimeste vahel (Meeskonnatöötaja) ning paluda kainel mõistusel kogu aeg silma peal hoida (Hindaja).
