Kliki ja kuula
Meil käis külas Veiko Valkianen, kellega me vestlesime päris pikalt. Teemaks meeskond, meeskonna juhtimine, Belbini meeskonarollid.
Originaal on lugemiseks ja kuulamiseks Veiko Valkiainen juhtimisblogis, kus on veel palju muudki kasulikku kuulamist.
Veiko kirjutab: “Minu seekordseks vestluskaaslaseks on KoostööKunstiKooli Belbin Eesti partner ja meeskonnakoolitaja Mats Soomre. Koolitaja ja treenerina on ta enam kui 19 aasta jooksul läbi viinud üle 950 koolituse ja treeningu, millest on osa saanud pea 10000 inimest. Mats on kindlasti üks Eesti tugevamaid tegijaid meeskonna juhtimisega seotud teemade lahtiharutamisel. Sellest temaga räägimegi.”
Mats Soomre: “Kui vaadata, kui erinevad me inimestena tegelikult oleme, siis on selge, et hea meeskonnatöö on pigem kunst kui teadus. See on ka üks põhjus, miks me oleme KoostööKunstiKool, mitte lihtsalt meeskonnatöö koolitusfirma. Ei ole raske ära õppida mingid meeskonnamudelid ja seal toimivad seaduspärasused, kuid kuidas seda kõike igapäevaselt rakendada viisil, et olemasoleva meeskondliku materjaliga tõesti eduka tulemuseni jõuda — vot see on kunst!
Kui sa näiteks leiad mõne piltilusa õlimaali taevalaotusest ja küsid siis kunstniku käest, et milliseid värve ta kokku segas, et saada just selline taevasinine, ja seda milligrammi täpsusega, siis ma võin garanteerida, et sa ei saa sellele vastust. Kunstnikul on palett, millel lasub kogus värve, mida ta oma sisetunde järgi segab kuni ta on tulemusega rahul.
Sama on laias laastus ka inimestega. Meeskond on teatud mõttes kui värvipalett oma heledamate ja tumedamate toonidega, mille oskuslik sobitamine on juhtimiskunst. Oluline on aru saada oma inimestest, nende tugevustest ja nõrkustest, nende sisemisest võimekusest ja potentsiaalist ning luua käitumuslik keskkond, kus nad kõik, igaüks oma spetsiifilise profiiliga, tõepoolest saaksid panustada parimal viisil.”
Noppeid intervjuust
Võtame meeskonnatöö illustreerimiseks näiteks pipra metafoori. Ütleme, et kutsud nädalavahetuseks sõbrad külla ja ostad toidulauale kvaliteetset veisefileed. Kahjuks aga juhtub nii, et musta pipra asemel kasutad kogemata liha maitsestamisel hoopis cayenne’i pipart. Külalised maitsevad liha ja ütlevad, et see on ju nii piprane, et süüa ei kõlba! Kes on sellisel juhul süüdi — sõbrad, liha, pipar või kokk? Eestis kiputakse kõigepealt süüdistama külalisi ehk ‘miks sa siis üldse võtad seda liha!?’, siis süüdistatakse liha, sest liha on ju piprane ja lõpuks jõutakse selleni, et pipar ise on paha! Aga tegelikult on see ju koka viga. Kujuta nüüd aga ette, et seesama pipar esindab näiteks skeptilisust meeskonnas. Iseenesest on see ülioluline omadus, see on oma olemuselt väga positiivne tunnus, ilma selleta muutub nii mõnegi tulemuse saavutamine meeskonnas keeruliseks. Ja minu kui treeneri ülesanne ongi üles leida, kus kohas ja millises doosis on see pipar täna meeskonnas olemas. Kuidas skeptilisust meeskonnas kasutatakse, mida meeskond, nii nagu ka veiseliha pipart, tegelikult mõistlikus koguses nii kohutavalt vajab. Ma püüan harutada ka nö ‘raskete’ inimeste panuse meeskonnas kasulikus ja positiivses mõttes lahti.
