Koostöömudelite loengusarja läbimine võib tunduda igavalt üldine või hoopis elu muutev kogemus. See on suhtumise küsimus ja igaühe vastutus. Mina otsustasin leida midagi kinnitavat, midagi uut ja otsida vastuseid küsimustele, mida ma ei olnud veel jõudnud formuleeridagi. Kirjutan alljärgnevalt, millised on minu jaoks kõige olulisemad mõtted ja mõneti valusad taipamishetked, mis ma loengutest kaasa võtan.
Oskus näha head
Ma ju teadsin ja olin korduvalt kuulnud ütlust, et “ no jaa, inimesi on ikka igasuguseid ”. Tavaliselt on selle toon negatiivne ja nii võtsin seda ka mina seni, kuni vastupidine sai tõestatud loengute käigus. Minu senistes töökohtades, koolides on ikka olnud inimesi, kes on “rasked”, tüütud, “teravad”, otse välja ütlejad jne. Alati on olnud ikka taoline suhtumine, et lihtsam on nendega koostööd ja suhtlemist vältida kui et riskida ise haiget saamise või arusaamatuste ja tülidega, sealjuures iial teada saamata, mis oleks võinud olla kasulikku vastupidises – suhtlemises, tundma õppimises, koostöös. Ja siin saabki kõik alguse minust endast, minu suhtumisest ja hoiakust.
Nüüd ma tean, et jonnimisel ja vaidlemisel ning järjekindlusel ja jäärapäisusel on vahe. Tean ka seda, et minu abikaasa pole mitte pessimist, vaid skeptik, kes teadlasena januneb informatsiooni järele ja teeb mõttes aeganõudvad katsed läbi enne, kui otsustab millegi kasuks või kahjuks.
Tahan rõhutada, et inimesed ongi kõik erinevad, aga sealjuures võiksime ka kokku leppida, et aktsepteerime üksteist tervikuna – tugevate ja nõrkadena hoides samaaegselt positiivset hoiakut ja suhtumist ning suunates tähelepanu üksteise tugevustele ja võimalustele. Niimoodi saab alguse tugev meeskonnahing ja edasi juba väärikad töötulemused.
Julgus küsida
Üks teine oluline mõte, mille kindlasti kaasa võtan ja endas kasvatan, on julgus küsida. Mulle tundub, et inimesed meie kultuuriruumis üleüldiselt lihtsalt ei julge küsida. Koomiline on mõelda neile igapäevasituatsioonidele, kus oleme mõtlike nägudega, sealjuures püüdes manada ette võimalikult enesekindla tooni, kuid peas on täielik segadus, küsimused vasardavad peas, aga küsima ju ka ei hakka. Vahest on isegi nii, et peas on segadus, aga ei oska sel hetkel ka ühtegi küsimust formuleerida. Tundub nagu oleks lihtsam eeldada ja pärast vigu parandada. Ja nii vähemalt kolm korda järjest. Aga elu on huvitav – selleks, et julgeks ja tugevaks saada, tuleb kõigepealt haavatav olla. Ajapikku ja pidevalt harjutades õpime õigeid küsimusi küsima, eeldustest vabanema ja tulemusena nautima kergemat, segadustest vaba elu kollektiivis ja kodus. Arvan, et see on märkimisväärne muutus minu elu- ja töökvaliteedis.
Oma tugevustega harjumine
Kuuldes Belbinist hakkas mind huvitama ka see, milline olen meeskonnaliikmena. Pean tunnistama, et suhtusin algul suhteliselt kergekäeliselt sellesse. Mida uut ma ikka enda kohta teada saaks. Samas ei osanud ma päris hästi hinnata oma tugevusi meeskonnaliikmena – arvasin, et olen hea rutiini taluja ja teostaja.
Testist ilmnev hinnang on pehmelt öeldes veidi üllatav ja uut teed rajav. Enesehinnangu alusel tuleb testist välja, et minu tugevusteks on Innovaatorina ideid genereerida ja peaaegu samaväärselt olla nii meeskonnatöötaja kui kujundaja . Testi järgi meeldib mulle kõige vähem viimistleda ja detailidega tegeleda ning teha rutiinset tegevust pikema aja vältel – ehk seda, mida arvasin olevat minu tugevusteks.
Üllatab see selles mõttes, et olen kogu elu arvanud, et ma pole ei hea suhtleja ega meeskonnatöötaja. Selle üle nüüd veidi mõtisklenuna oskan seda seletada üleüldise kalduvusega tunnetada nõrkusi kaalukamalt kui positiivseid nähtusi. Arvan, et see on tunnuslik paljudele inimestele ja ühtlasi ka halvav, kuna pärsib arengu. See tähendab, et kuigi ma tean, et mulle tegelikult meeldib suhelda ja minus on ka kirg juhtida, asju ette võtta, siis pidev võrdlus mingi ideaaliga või teiste inimestega, on mind pannud unustama oma tugevused ning keskenduma nõrkadele külgedele. See tekitab esiteks vildaka nägemuse endast ja teiseks nõuab palju rohkem energiat, sest tekib pidev rahulolematuse tunne.
Mõtlen ka aeg-ajalt ebatraditsiooniliselt, mille tulemusena võivad sündida hetkes peaaegu utoopilised ideed. Selles momendis võin olla väga entusiastlik ja pakatada energiast, mida tahaks kohe tegutsemisse suunata. Mõnes olukorras või rühmatöös on ikka ette tulnud, et kui pakun entusiastlikult välja ideid, mis võib olla ei kõla reaalsetena, siis vastukaja on pigem vaikus või kaastundlik muie. Selle põhjal olen järeldanud, et viga on ilmselt minus ja mul oleks lihtsam õppida oma ideed endale jätma. Aga kuidas muidu saaks tekkida innovatsioon? Keegi peab ju meeskonnas olema see, kes raamist välja juhatab, et siis jälle värskemana raami tagasi tulla. Igaüks peaks oma “kiikse” tugevusena võtma.
Seega on testi tulemus positiivses võtmes mu pea korralikult sassi ajanud, sest nüüd näen enda rolli ja kasu meeskonnas hoopis uues valguses.
Kuidas oma tugevusi professionaalselt ja meeskonnas kasutada saan?
Mind huvitab visuaalne, graafiline disain ja kunst. Innovaator minus aitab tõenäoliselt loominguliselt, raamist välja, läheneda ülesannetele ja töödele, mida looma hakkan. Meeskonnaliikmena on üheks minu lemmiktegevuseks ilmselt brainstorming, kus on lubatud vabalt ideed valla lasta mõtlemata praktilisusele.
Graafilise disaineri ülesanne on välja selgitada probleem ja otsida lahendusi kasutajast/kliendist lähtuvalt. Siin tuleb suureks kasuks empaatiavõime ja info hankimine. Disainerina pean aru saama asja tuumast ja tõelisest probleemist selleks, et luua kõige õigem, mugavam ja parem lahendus. Seda ülesannet oleks võimatu täita ilma vahetu suhtluseta ja õigete küsimuste esitamiseta.
Inimesena kui ka mistahes meeskondlikus situatsioonis olen tänu heale empaatiavõimele õppinud mõistma erinevaid osapooli. Tihti olen sellistes olukordades vaatlejaks ning kergekäeliselt ei sekku emotsionaalselt pingelistesse olukordadesse sarnaselt teistega, vaid proovin küsimisega aidata osapooltel näha lahendusi ja mõista teisi. Minus peituv diplomaat aitab konflikte pehmendada ja liikuda vastasseisust edasi lahendust toovate tegevuste poole.
Oma töös võin jääda toppama siis, kui kaob orientiir. Kuna minu mõttelaad on loominguline ja oskan näha kasu mitme nurga all, siis on mul otsuste vastuvõtmisel tuge vaja. Sõltuvalt keskkonnast ja teistest tiimiliikmetest võin ennast ka liialt tagasi hoida. Põhjusi on mitmeid – vahest olen häbelik, vahest kardan olla liiga järsk ja teisi solvata, mõnel juhul jääb enesekindlusest väheseks. Tean, et saan teadliku harjutamise ja enesearengu läbi oma kõiki nimetatut vähendada. Tahangi seda teha, sest olen korduvalt näinud, kuidas see pigem pärsib töid ja tegemisi, seejuures tekitab ka sisemist rahulolematust.
Tunnen ennast aga palju kindlamalt, kui minu kõrval on konkreetne inimene. Hästi toimivas meeskonnas on vaja minu kõrvale tugevat hindajat ja teostajat, kes on praktilise mõtlemisega, suudavad vastu võtta otsuseid ning koostada selgeid tegevusplaane ja aidata organiseerida kõike, mis vaja.
Lõppsõna
Kokkuvõtvalt on mul väga hea meel, et olen koostöömudelite loengutest ja Belbini testist saanud enesekindlust juurde. Loengud sundisid mind lisaks materjaliga tutvumisele ka enda jaoks aega võtma ja introspektsiooni tegema. Julgen tunda ennast kindlamalt oma tugevustes ja mitte lasta end seesmiselt nõrgestada keskendudes nõrkustele – see on nagu pideva puudujäägi all toimetamine. Usun, et mind aitavad kiiremini edasi entusiasm ja optimistlik hoiak nii enda kui väliskeskkonna suhtes.
Siinkohal kasutan oma huumorilembust ning lisan lõpetuseks ühe nalja, mis irooniliselt selgitab erinevaid hoiakuid. Pessimist ütleb: “ Asjad ei saa enam halvemaks minna! ”, mille peale optimist entusiastlikult vastab: “ Jah, saavad küll! ”
Tahan rõhutada, et inimesed ongi kõik erinevad, aga sealjuures võiksime ka kokku leppida, et aktsepteerime üksteist tervikuna – tugevate ja nõrkadena hoides samaaegselt positiivset hoiakut ja suhtumist ning suunates tähelepanu üksteise tugevustele ja võimalustele. Niimoodi saab alguse tugev meeskonnahing ja edasi juba väärikad töötulemused.
Mari-Liis Link
