Kuigi demokraatlikul ühiskonnakorraldusel on mitmeid probleeme, tuleb tunnistada, et see on parim, mis saab olla. Kõik ülejäänud variandid on palju hullemad. Mis muret teeb?
Esiteks
Demokraatia korral on oht, et ei otsusta mitte tarkus, eksperditeadmised ja kogemus, vaid sõnaosavus, veenmisoskus ja mesimagusate-ebareaalsete lubaduste andmise maht. Ka valede esitamise oskus tuleb arvesse … kahjuks.
Liiga tihti jäävad mõistuspärased otsused tegemata, sest häälekate vähemusgruppide surve on nii suur, et enamus (tihti ka mõistuspärasus) on muutunud või muutumas vähemuseks, kellega keegi ei taha arvestada.
Veelgi enam! Eksperdid, kes oma valdkonda läbi ja lõhki tunnevad, ei taha juba mõnda aega avalikkuses sõna võtta, sest nad külvatakse üle emotsionaalsete kahtlustuste, vandenõuteooriate ning kohati lausa labaste sõnavalingute ja emotsionaalsete süüdistustega. Kummalisel moel võivad udupuhujad ja vandenõuteoreetikud väita, mida iganes sülg suhu toob ilma igasuguse mõistuspärase põhjenduseta – kui nemad ikka usuvad, et nii on, siis nii ka on. Selle jamaga toimetulekuks on vaja juba eriliselt paksu nahka, mida paljudel ei ole ega tule, ja sama erilist sõnaseadmisoskust. Eksperdid on keskendunud teema sisule, mitte selle vormistamisele „kogu rahvale” meelepärasel ja arusaadaval moel.
Meie õnneks on palju meeldivaid erandeid, kelle üks parimaid esindajaid on Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere. Et tal jätkuks kannatlikku meelt ja sõnaosavust!
Teiseks
Kui demokraatia kandev jõud on sõnavabadus ja otsustusvabadus, mis on igati vajalik, unustavad paraku paljud kohuse- ja vastutustunde, mis sellega kaasneb. Saksa filosoof Hegel ütles omal ajal, et vabadus on sisemine paratamatus, mis eristab intelligentset inimest orjaliku mõttelaadiga inimesest.
Ori tegutseb kohusetundlikult ainult välise surve olemasolu korral. Vabal intelligentsel inimesel on sisemine kohusetunne, mida ta järgib ka ilma välise surveta.
Vaata ka mälutaastuspostikese artiklit.
Mida aga paljud teha tahavad? Järjest rohkem ja rohkem tahetakse otsustada inimeste eest ja määrata, mis on õige ja mis on vale. See on otsene välise surve kehtestamine ja tugev signaal, et teatud ringkonnad ja huvigrupid peavad meid ebaintelligentseteks, et mitte hullemini öelda. Samas tekib küsimus, mida siis ikkagi ette võtta, kui vaba valiku tulemusel tehakse teisi kahjustavaid otsuseid? Kasvõi purjus peaga rooli taha minek – kas see on vaba otsus? Loomulikult. Paraku kahjustab see nii teisi kui suure tõenäosusega ka inimest ennast. Kuidas tekitada sellises inimeses soov, et ta vabatahtlikult valiks õige tee ja ei situks purjus peaga rooli taha? Kuidas leida tasakaal käskimise ja informeerimise vahel? Vabal valikul ja käsul?
Kolmandaks
Viidates vanakreeka filosoof Platonile: „Häid inimesi, kes ei huvitu poliitikast, karistatakse sellega, et neid hakkavad valitsema neist halvemad inimesed.”
Mida muud siit järeldada, kui seda, et me kõik peame poliitikast huvituma niipalju, et poliitrumalus ei mataks maha meie viimast mõistuspärasust ja intelligentsust.
Ühesõnaga – huvituge poliitikast ja poliitikutest ning minge ikkagi valima, mõistusega valima!
