Meeskonnatöö ja suhtlemise kolm paradoksi
Meeskonnatöö paradoks. Miks on nii, et ekstraverdid sunnivad introverte mugavustsoonist välja tulema ja aktiivsemalt suhtlema aga ise ei taha mitte sugugi mugavustsoonist välja tulla ja vait jääda?
Meeskonnatöö paradoks. Miks on nii, et ekstraverdid sunnivad introverte mugavustsoonist välja tulema ja aktiivsemalt suhtlema aga ise ei taha mitte sugugi mugavustsoonist välja tulla ja vait jääda?
Meeskonnatöö ja reeglid. Kellele on reeglid vajalikud? Kas need on pealesurutud kohustus või vabatahtlik kokkulepe? Karistamise võimalus või viis koos paremini tegutseda? Kas meeskonnakaaslane, kes rikub liiklusreegleid, teeb ka oma tööd halvasti? Usun, et siin puudub vähemalt üks-ühene suhe. Aga siiski …
Kuigi demokraatia kipub olema suhteliselt kehv valitsemisviis, tuleb tunnistada, et kõik ülejäänud variandid on palju hullemad. Mis muret teeb? Demokraatia korral ei otsusta mitte tarkus, eksperditeadmised ja kogemus, vaid sõnaosavus, veenmisoskus ja mesimagusate-ebareaalsete (valimis)lubaduste andmise maht.
Sisuliselt oleme olukorras, kus 10-st töötajast vaid 1 omab selget arusaamist oma rollist ettevõttes, näeb ettevõttes arenguvõimalusi ja kogeb suurepäraseid tööalaseid suhteid kolleegidega ning elab entusiastlikult kaasa ettevõtte missioonile ja visioonile.
Mugavustsoon takistab luua eelduseid, et meeskonnas oleks psühholoogiliselt turvaline keskkond, kus inimesed saavad avatult suhelda.Kohtle inimesi nii, nagu nemad tahavad, et sa neid kohtleksid, mitte nii, nagu sina tahad teisi kohelda.
Olukorras, kui inimesed on kodudes ja töömeeskond on justkui laialipaisatud, eeldatakse, et inimestele meeldib kodus olla, kuid arvestada tuleks ka sellega, et kõigile see ei meeldi ega sobigi.
Inimtüübid mängivad pearolli meeskonnatöös. Seda olen ka ise tunnetanud. Meeskonnas on tähtsad kompetentsid, aga kui omavaheline läbisaamine ei klapi, siis muutuvad ka kompetentsid justkui kasutuks – kaob motivatsioon ja tekivad konfliktid, mida saaks vältida näiteks Belbini mudelit järgides.